Esmalt ütlen kohe ära, et naiselike teemadega me täna kokku ei puutu. Kes juba teab, siis arvutimängud ja tehnika (ja autod) on minu jaoks sama huvitavad kui ilumaailm. Ausalt öeldes hoian vist tehnikarubriikidel rohkem silma peal kui naisteportaalidel :D. Aga see selleks. Täna räägin teile ühest vahvast sõbrast, kellega veetsin möödunud nädalavahetuse. Kui ABC Motors minuga ühendust võttis ja pakkus autot proovida, ei mõelnud ma hetkegi. Kuna minu jaoks oli see kogemus niivõrd põnev ja huvitav, siis on postitus ka üsna pikk (:.
Renault Captur on teine auto nende väiksema Clio järel, mis jälgib uut kujundussuunda. See väiksemat tüüpi linnamaastur on ka Clio põhjal tehtud. Kapoti all oli minu katsealusel 1,2l turbomootor ja 88kw. See 1,2l võib esialgu tunduda vähe, kuid turbo annab oma särtsu juurde. Linnas sõites nii mõnigi auto püsis minu sabas, kuna nägi, et auto läheb kiirelt kohalt ära ja ei uimerda ees.
Kõik selle auto juures on lihtne ja seda valdavalt heas mõttes. Mootor läheb tööle nupust, automaatkäigukast teeb sõitja eest pool tööd ära, tagurpidi käiku sisse pannes lülitub sisse tahavaate kaamera ja parkimisabi, püsikiirusehoidja annab jalale puhkust ja "sinihambaga" saab telefoni autoga ühendada. Salongis pole ühtegi üleliigset nuppu ega tulukest, mis kedagi segadusse võiks ajada. Selles osas on kõik väga minimalistlik, aga ka selge. Naisterahvale on see ääretult mugav auto.
Ka autos sees on kõik lihtne. Armatuuril on osuteid vaid kaks - tahhomeeter ja kütusenäidik. Spidomeeter on digitaalne, mis mulle väga meeldis. Spidomeetri all on aga väike tuluke, mis sõidu ajal põleb kas roheliselt, kollaselt. Minul põles see paaril korral ka oranžilt :D. See näitab kui ökonoomselt parasjagu sõidetakse. Lisaks on võimalik ka eraldi ökonoomsusrežiim sisse lülitada, mis siis pöördeid liiga kõrgele ei luba. Rool on väga kerge, eriti võrreldes meie autoga, kus teinekord ühe käega rooli keerata ei jaksagi.
Esialgu ajas keskkonsooli puutetundlik ekraan mind oma nuppudega segadusse, kuid kui see juba käppa sai, oli edasine lihtne. Kuigi kõrgläikega plastik näeb hea välja (mida on nii roolil kui keskkonsoolil), kogus see meeletult näpujälgi ja iga natukese aja tagant tekkis tahtmine kõik lapiga üle käia. Küljepeeglid on minu jaoks natuke liiga väikesed - suurema auto puhul ootaks ka pisut suuremaid peegleid. Samas on see vist ka pigem mugavuse asi, sest tegelikult nägin kõike nii nagu vaja. Lisaks häiris mind teatud olukordades nende asukoht - kuidagi liiga lähedal juhile. A-piilarid häirisid mind ka mingil põhjusel ja minu poolest oleks need võinud üleüldse olemata olla. Kuigi nendega harjusin lõpuks ära. Mis aga esialgu oma disaini poolest nalja tegi, oli kindalaegas. See tundus lõputu ja tuli välja kui tavaline sahtel. Kui aga 2l pudel sinna sisse vabalt ära mahtus, oli hea meel, et alguses naljakas kindalaegas muutus väga praktiliseks.
Kuigi küljelt vaadates ei tundu auto linnamaasturi kohta kõrge, oli sees istudes kindlasti "kõrge" tunne. Esiistmete kõrgust saab enda harjumuste järgi mugavalt reguleerida ja üldiselt oli autos väga mugav istuda. Tagaistmed tundusid aga üsna kõrged. Ma ei tea kas nad nii ongi või lasin ma ise juhiistme nii madalale, aga vahe oli tuntav. J'l läks taga istudes korra isegi pea vastu lage, seega taga võiks pigem lühemad inimesed istuda. Jalgadel aga oli taga istudes ruumi küllaga. Lisaks ei saa tagumisi seljatugesid reguleerida ja minu, kui autos lösutaja jaoks on need liiga sirged ja püstised. Nimelt mina lasen seljatoe tihti pisut rohkem pikali kui vist võiks. Kord sõbra autos sättisin ka seljatuge ja hiljem vaatas ta, et üks iste on praktiliselt poollamavas asendis :D.
Linnasõitudeks on see auto ääretult mugav, just nagu mainisin. Maanteel sõites meeldib mulle see, et automaatkäigukastist hoolimata on siiski võimalik ka manuaalselt käike sättida - möödasõidud olid nii väga lihtsad. Linnas sõites on selle ise sättimise asemel mugavam kindlasti manuaalkäigukast või roolilt reguleeritavate labadega käigukast. Vedrustus on samuti linnas mugav - meie kohati künklikud teed ei andnud pea üldse tunda. Oma autoga on teinekord oht lausa neerud ära põrutada - coilid panevad auto põrkama. Maanteel aga oleks tahtnud pisut jäigemat vedrustust, seda eriti kurvides. Mida ma aga unustasin pildistada, on Capturi pagasiruum. Kuigi see on pisut väiksem kui meie auto pagasiruum, on sellel üks äravõetav riiul. Kui riiul liigutada sügavamale, saabki pagasiruumi muuta sügavamaks ja seega ka mahukamaks.
Kokkuvõtteks saan öelda, et jäin selle autoga rahule ja soovitaksin seda vabalt näiteks oma emale ja ämmale, isegi sõbrannadele. Linnasõitudeks on see igati mugav ja oma suuruse poolest naisterahvale paras. Mõtlen just seda, et tegu pole liialt suure autoga, kuid piisavalt suurega siiski, et end turvaliselt tunda. Parkimine polnud selle autoga peavalu ja usun, et siinkohal saab jälle auto suurust tänada. Minu esimene parkimine sellega oli küll pisike ukerdamine, kuid kõik järgmised korrad läksid väga valutult. See kogemus kinnitas mulle, et tulevikus peab mul ka oma linnamaastur olema. Praegu aga tuksub mu süda väiksemate ja sportlikumate autode poole. (:
Veelkord suur aitäh Renault'le selle vägagi laheda võimaluse eest!
Veelkord suur aitäh Renault'le selle vägagi laheda võimaluse eest!
