Kell on palju ja istun Tumblris ja sattusin selle pildi otsa SIIN. Nagu juba traditsiooniks saanud, siis need sellised niisama lobisemise postitused tulevadki just hilisõhtutel. Ei ole tänane kuidagi teistsugune, seega siit ta tuleb. Pikka juttu pole, lihtsalt tahan Sulle midagi meelde tuletada. Vajan ka ise sedasama meeldetuletust aeg-ajalt. (:
Ennast ei tohiks kunagi võrrelda teistega. Mulle meeldib väga ütlus: "Never compare your beginning to someone else's middle". Ehk ei tasu oma algust kellegi teise eduga võrrelda. Maailm on edukaid inimesi täis ja nende edu saladus või põhjus võib olla mis iganes. Kes on meeletut tööd teinud, kellel on tutvused ja kellel on lihtsalt vedanud. Meie elud on erinevad ja me oleme üksteisest erinevad. Nii ei saagi meie rajad olla ühesugused, liikuda ühes tempos. Ma ei ole kade inimeste peale, kes teenivad minust rohkem või oleks justkui rohkem saavutanud. Milleks? Mis neid minust paremaks teeb? Mitte miski. Sest nemad elavad oma elu ja mina oma. Mina töötan oma unistuste nimel ja visualiseerin neid, teen kõik selleks, et neid ühel või teisel moel elu viia. Käed rüpes ootamine ei too loomulikult võitu koju ja see ongi puhas ajaraisk. Nii elangi oma elu just nii nagu mina oskan ja olen õnnelik selle üle, millise elu endale luua suudan. Siinkohal on suuresti abiks positiivne ellusuhtumine, julged unistused ja usk iseendasse.
Muidugi on ka minul (nagu ka paljudel teistel) päevi, kus on raske või tahaks viriseda või lihtsalt kellegi tuge. Et keegi kinnitaks, et kõik läheb nii nagu peab, igal asjal on oma aeg või et olen õigel teel. Siis on raske kui lähedased inimesed selle minu vastu pööravad ja asju vaid oma mätta otsast näevad, aga see pole sugugi tänane teema.
Loomulikult on asjal ka teine külg. Edukad inimesed kipuvad teinekord ülevalt alla vaatama. Minu arvamus siinkohal on taas see, et pole edukad inimesed paremad kui need, kellele elu alles edu toob. Põhjus ikka sama - meie elud tuksuvad erinevas rütmis. Me ei saa kõik olla samadel astmetel ja kui idee poolest on tase sama, siis trepp on ikka ju teine. Mõtlen sama ka välimuse kohta. Naised ju ikka alati virisevad oma kaalu või keha üle. Kes tahab alla võtta, kes rohkem vormis olla. Meie keha on meie tempel ja peaksime seda hoidma ja armastama. Nii võiksime saada motivatsiooni üksteise saavutustest või pingutustest. Mina olen pikalt mõelnud, et olen küll sale, aga tahaks olla vormis. Nüüd olengi pea kaks kuud iga päev trenni teinud ja tunne on meeletult hea. Ma tunnen ja ka näen tulemusi, pingutan eesmärgi nimel, mitte ei mõtle kuidas keegi on minust paremas vormis või ilusam. Samamoodi ma ka ei virise selle üle ega tõmba endale halba energiat ligi.
Kõige selle juures peaksime üksteist toetama, inspireerima, innustama.. Mitte õpetama, ülevalt-alla vaatama või end halvemaks või paremaks pidama. Usun, et sellised mustad mõtted võivad aeg-ajalt ka Sinule ligi tikkuda. Sellistel hetkedel meenuta, et me ei ole ühesugused, meie eesmärgid pole samad ja meie tempod on erinevad. Keegi pole Sinust halvem või parem ja oma õnne rajad ikka Sina ise. Kogu jutu lõpetuseks soovin Sulle motivatsiooni, julgust ja tahed oma mugavustsoonist välja astuda ja usku iseendasse!
